Teade Kaidult:
Päev 0
Mingile põhjusel jäi varajane minek veidi hiljaks. Teel avastasime mingi imeliku nihelemise eelolevas bussis. Lehvitasime lõuna-aafriklastele vastu. Meie autol olid Eesti lipud, nende Hyundai bussid olid ilma lippudeta.
Testalal enam vaba ruumi polnud. Kaua siiski ootama ei pidanud. Peale koha saamist oli probleem 35 m nullmärgi leidmisega, sest kohalikud erilisest korraldamisest lugu ei pea. Prototüübi katsetamine eriti lõbusalt ei läinud. Siin ja peakruvi tulid lahti. Siis hakkab kõik ujuma ja kaotad täpilistel lehtedel jälje täielikult. Teisalt kõik tulevad ja küsivad. Pildistavad
ja tahavad ka. Jutustamisega nulli paika rääkida ei õnnestunud. Ebakindel tunne sisse jäigi.
Testala suleti ja briifing algas. Muidu demokraatlikus keskkonnas rõhutati jällegi turvalisuse jälgimist väga tugevalt. Buffee laud nägi uhke välja, kuid reaalsuses kujunes see siiski lihaviiluks kukli vahel. Samas sai ise maasikaid šokolaadiga katta. Kõhu sai peaaegu täis. Kell kaheksa õhtul sai külmas toas lõpuks elektrimadratsi peale külili. Väsimus murdis silmapilkselt.
Päev 1
Pakkisime varustuse ca 7.50 autosse.
September on ja lapsed käivad koolis. Vanemad poisid käivad valge triiksärgi ja lipsuga. Särk on püksist väljas, lühikeste hallide pükside peal.
Jõudsime 8.17 testalani. Peale ei saanud, sest ala pidi avatama alles 8.30. Kord peab majas olema.
Tulejoonele 70 laskurit korraga ei mahtunud. Paarkümmend pidi ootama. Pabermärgid, mis olid tühjade Gamo märkide karpide küljes, olid enamuses vahetamata.
Mõned 5-6 m märgid olid siiski värsked. Plekist rotid olid sama täpilised nagu eelmiselgi päeval.
Kui nulli kontrollimise sai kuidagi ära teha, siis 50 m peal polnud midagi teha, aru nagunii ei saa kuhu läheb. See eest oli piisavalt puhast ruumi 15 ja 20 m märkidel.
Briifing oli lühike: safety. Lets have a fun!
Tulemuskaardi saamiseks pidi tuppa minema, seinalt avavärava vaatama ja siis laualt omale sobiva kaardi valima. Kes hiljaks jäi see ilma jäi.
Ja siis see ilus päev algas. Lasksin 2 esimest mööda, oluliselt ülesse ja kõik oli korras. Need tüübid, kes pihta lasksid, hakkasid aga kohe karjuma. Tabasin, aga ei kukkunud. Marshal!!! Kohtunik tuli. Vaatas tabamusjälgesid, toksas näpuga märki, see kukkus, kehitas õlgu. Vihma hakkas sadama. Alguses vaikselt, siis tugevamini. Tuul tõusis. Rada pandi jälle kinni. Lubati kõik märgid (150) üle vaadata. Siis avati, siis suleti, siis avati… Kohtunikel raadioid polnud ja kiiret ka mitte. Sõnum saadeti ATW-ga. Kella 2 paiku alustasin laskmist juba järgmises väravas. Püsti värav. Mõõtsin kaugused, laadisin. Tuli seis! Lõplikult. Lasksin kuuli maasse. 4 tunniga 2 pauku. Erakordne saavutus.
Kolm ühes rajakorralduses on üks võimas moment. Üks märk tõrgub. Tuli seis. Kõigil kolmel rajavärvil korraga! Lahe. Isegi väga lahe. Vähemast lubati, et vedrukatele tuleb meeskondlik võistlus. Viis meeskonda, kahe laskuri tulemused lähevad arvesse.
Ootasime veel üle tunni. Siis lubati, et alustame teist päeva kell 9, sealt kuhu pooleli jäi. Peale pausi lastakse veel 50 märki. Mul tuleb siis lasta 98 märki. Füüsiliselt on see üle minu limiidi. Tehniliselt lubati kõikidele märkidele õige kalle anda, et nad toimiks. Kahtlen. Ajaliselt usutakse, et 50 märki lastakse 3 tunniga. 100 seega koos pausiga võiks olla kell 4 valmis. Olen nõus oma võistlusmütsi sööma, kui see nii juhtub. Pilves ilmaga ei näe 16.30 metsas enam midagi. Ja seda me suuretõenäosusega homme testime.
Vastu igasuguseid reegleid otsustasime suhteid soojendada Mr Sakega. Hirm on. Mitu Lõuna-Aafrika tiimi liiget köhivad raskelt. Andy Kays oli 3 päeva voodis ja oli täna veel hääletu. Ka tänane päev ei saanud mööduda jälgi jätmata.
Homne maraton 100 märgiga 15 kraadise ilmaga? Väga tugev tervis peab olema, et NZ MM-l rivis püsida.
-- 05 Sept 2014 12:41 --
Pildid:
2 bussi LõunaAfriklastega
Briifing
RajaTiimid
Rajakaardid
Tiim ZA
Nullimine
Korraldajad
Welcode jutt - turva ja allkirjad
Welcome õhtusöök
-- 06 Sept 2014 12:53 --
Teade Kaidult.
Tere,
kell 17.30 anti süüa.
Minu müts jäi söömata. Oli hea võimalus süüa kanakoibasid ja lillkapsast, juua lahustuvat kohvi ja hammustada õunakooki, mis oli meie meekoogi moodi pruun.
Hommikul välja minnes oli sadu, tihe, peenike sadu ja 9 kraadi sooja. Ironman competition. Laskmisjaki alla toppisin fliisi. Testalal ootasime paar minutit ja siis oli võimalik ca 10 pauku teha. Kohe pidi eilne päev algama. Testalal kõik klappis. Võistlus algas ja 10 nulli tuli järjest. Ikka, alla, tõstad, alla, tõstad, jälle alla. Kui 8 m märgi mööda lasksin, loomulikult alla, siis sai mõõt täis. Uurisin püssi, polnudki midagi erilist, peakruvi oli ennast lahti keeranud. Keerasin kruvi kinni ja siis tuli 10 tabamust järjest. Vihmakeebis ja optikakaitsega laskmine isegi õnnestus. Vihmaga laskmisel on eelis, näeb kui palju tuult on. Tugevam sadu asendus varsti peene vihmaga ja see uduvihmaga. Tuju läks paremaks. Veidi aja pärast olid istumiskohad siiski päris mudased ja riided loomulikult ka.
Kohalikel ei ole mingi probleem paljas või kindas käsi püsti tõusmiseks mudase maa peale toetada. Lühikeste pükstega kohtunikku vaadates hakkasid mul hambad valutama. Aju tõrkus.
Märke oli kell üheni öösel remonditud, testitud ja värvitud. Tõrkeid praktiliselt enam ei olnud. Mitmed korraldajad olid laskurist kohtunikuks ülendatud ja raadioga varustatud. Võistlus oli päris sujuv. Ca kella poole kaheks oli 50 märki lastud. Jäi aega hambad kuiva saia sisse lüüa ja tualetis käia. Roberto Menichellil oli oma maja. Tema lahkel kutsel põikasin läbi ja sain 10 voodiga toas korra pikali olla.
Umbes kell 2 algas teine 50 märki. Endiselt udutas. Kõvemast materjalist tegijad viskasid vihmakaitsed maha. Kuna laskmisjope kuivatamine oli küsitav, siis mina ei riskinud. Püssikott oli läbi vettinud ja istumispadi raskeks muutunud. Püsti laskmine käis juba üle jõu. Tasakaalustasin seda põlvelt laskmisega. Kõik mis oli, kõik kukkus. Tuulekamad kohad käisid samuti üle jõu. 225 kiirusega ei oska kompenseerida. Õppisin seda mitu väravat kuni jõudsin kompenseerimispoolele välja. 5 cm välja viimine tundus tükati normaalne. Keha hakkas kustuma. 40 m märgi teravustamine oli juba liiast ja umbes 16.30 löödigi rada kinni. 15 väravat oli läbitud. Koperdasin laagrisse tagasi. Mütsi jäi pähe nagu ma lootsin. Ehk oleks siiski olnud meeldivam mütsi süüa, sest homme algab see tants jälle vihma ja 9 kraadiga hommikuga pihta. Ainult 70 märki. Lihtne ju. 100 märki päevaga on palju vingem. Nii vinge, et Andy Kaysil oli päeva lõpus püsti tõusmisega suuri raskusi. Lühikesepüksi mehed sellest nagunii aru ei saa.
Tõeline FUN. Ükskord elus.
Brian Samson ütles, et oli 41 lasknud ja keegi olla veel. Kahtlustas Heli. Heli oli siiski ca 34 peal. Ingrid hankis 35.
Kell on 8 õhtul, Heli magab. Ingrid aevastab ja pakib homseid asju. Äratus on 6.15.
Kaidu
-- 06 Sept 2014 12:56 --
Teade Allanilt.
Tere.
Esimene päev tehtud ja 15 väravat teisest päevast samuti. Homme on 10 väravat tänast päeva ja terve homne päev. Täna ei jõudnud pimeduse tõttu lõpetada.
Rada väga raske ei ole, vaid tuulega tuleb ettevaatlik olla. Keerutab igatpidi. Huvitav on see, et kui all linnas oli hommikul paras torm, siis võistluspaik on mägedes väikeses orus ja tuul hommikul praktiliselt puudus. Küll aga sadas päev läbi kohalikku (seene)vihma ja kogu varustus on parajalt sopane.
Kohalikud olid suutnud öösel märkidega imet teha ja rada vilistati kinni minu sektoris vaid alla 10 korra. Mis on üldist taset arvestades hea tulemus.
Esimese päeva (ehk täna hommikused) tulemused teada ei ole. Niipalju jõudsime uurida, et inglasel Brian Samsonil (oli vist selline nimi) 41 silma. Sama tulemus oli ka ühel tšiili kutil. Jutt käib siis vedrukatest. Meie tiim: Ingrid 35, Heli 34, Allan 31 ja Kaidu 28.
Homme samaks ajaks on lõpptulemused teada. Eks siis kirjutangi.
Terv. Allan
-- 07 Sept 2014 20:09 --
Olen liialt pikalt sõnumeid oodanud.
Eesti naised - Heli 1. ja Ingrid 2.
Palju õnne!
Eesti on meeskondliku vedru maailmamameister!
Õnnitlused!
Mehed - Allan on 9. ja Kaidu 12.
Väga hästi!
Tulemused:
http://nzftworlds2014.co.nz/wordpress/?page_id=71
(Meeskondlikud veel puudu)Statistika: Postitatud Postitas aron — 05 Sept 2014 12:55
]]>