22 august 2014
Eesti koondis on maandunud. Ca lõuna ajal, täna, on Kaidu, Heli, Ingrid ja Allan maandunud.
Ainus kommentaar oli: "Oleme väsinud ja lähme magama". 36h lendu on äärmiselt väsitav, mis on ka põhjuseks väga varajasele laekumisele Wellingtoni MM-ile.

4.-7. September toimub 2014 FT MM ja toimumiskohaks on Brookfield Scout Camp Wellingtonis.
Lisaks traditsionaalsetele 16J kategooriatele on seekord esindatud ka High Power PCP ja Springer kategooriad.

Viimased WFTF-iga liitujad on Türgi, Venetsueela ja Filipiinid. Türklased olid Pärnus EM-il. Venetsueela ja Filipiini laskureist ja laskmiskultuurist minul ettekujutus puudub. Ma tean ka, et on olemas laskjate registreermise info, kuid katsun seda alles tuvastada.

NZ foorum:
http://nzafta.forumotion.co.nz/f6-2014- ... -worlds-nz

Ametlik koduleht (?):
http://nzftworlds2014.co.nz/wordpress/

Registreerunud laskurid (?)
http://nzafta.forumotion.co.nz/t64-regi ... ing-totals

NZ FT Assotsiatsiooni lehekülg:
http://nzfieldtarget.wordpress.com/

-- 24 Aug 2014 10:52 --

Teade Kaidult:

Tere kõigile,
Eesti koondis: Heli, Ingrid, Allan ja Kaidu astusid 15 minutit tagasi Lower Huttis moteli Camellia Court uksest õnnelikult sisse.
Worlds võistlusalani on ca 20 km. Kohalik kell on 20.40. Motelli tuba kütab üks pisike ventilaatoriga elektriradiaator. Väljas on pluss 8.
Kohalikud käivad lühikeste pükste ja T särgiga. 200MB internetti maksab 20 kohalikku dollarit.

Parimat,
Kaidu
- - - -
1 NZ dollar on ca 0,63 eurot.
Seega 200 MB on 12,6€.
Ajavahe võiks olla 10 tundi.
8 kraadi sooja? Vedrupüssi 16J peale saamine on vajalik toimetus ilmselt.

-- 28 Aug 2014 10:26 --

Teade Kaidult:

Temperatuur on 3 – 12. Orus on soojem, mäe peal on puude varjus lund.
Vaatamata sellele on peaaegu kõik roheline ja linnud laulavad. Kõik päevad on olnud täis päikest.

Lendamine läks normaalselt. Hongkongis võeti relvad transiidist välja ja me pidime neid tollile esitlema.
Täideti hulga pabereid, millest meil ei antud midagi. Uus-Meremaal lasti ainult röntgenist läbi.

Liigume Mitsubishi Challengeriga. Sinna mahtusid kõik relvakohvrid ja reisikohvrid täpselt sisse.
Aucklandis käisime maooride külakojas, Ashly haual ja kohtusime eelmise kuninga õega.
Maooridest: http://en.wikipedia.org/wiki/M%C4%81ori_people

Esimese ööbimise tegime Roturoas. Hotelli taga podises muda ja maast purskas kuuma vett.
Järgmisel päeval liikusime Wellingtoni suunas ja teele jäi Lady Knox keiser, mis pritsib kuni 20 meetrit.

Sooja vett on hea vaadata, sest majadel on ühekordsed klaasid ja küttesüsteeme pole.
Sooja saab ühisruumis olevast soojaõhu puhurist ja voodis on elektriga köetav madrats.
Maastik on väga liigendatud ja vahelduv. Kuuse kõrval kasvab palm. Mõne tüve jämedus võib olla 3 meetrit.

Tee peale jäi ka Huka kosk ja peale seda tahtis Allan hirmsasti krevette püüda.
Ööbisime Taupo järve ääres ja saime võimaluse oma keha uuesti pehmeks saada Taupo Hotsprings soojavee allikates.
Õhtuks jõudsime Wellingtoni majutuskohta.

Järgmisel päeval vaatasime võistlusala üle. Skautide ettevalmistuslaager orus. 50 m saada on keeruline. Ronimisköied, allahüppamise tornid, kanuud.
Täna oleme juba lõuna saarel ja üle Alpide lääne kaldal. Mina ja Ingrid vaevleme külmetusega. Ajavahe on tänase hommikuga juba päris sile.

Wellingtonis istusime praamile ja ca 5 tunni pärast olime lõuna saarel sadamas nimega Picton.
Sealt liikusime Blenheimi, mis on NZ veinitööstuse keskus. Sõime õhtust nende tipprestoranis.
Järgmisel päeval külastasime Cloudy Bay veinimõisa ja testisime nende toodangust 5 jooki.

Edasi tee läks mööda kallast Kaikoura suunas. Teepeal vaatasime hülgeid, Kaikoura vaaladesid ja
delfiine. Edasi liiguti Alpide eelmäestikku ööbimiseks.
Järgmisel hommikul liiguti üle mägede West Coast poolel Greymouthi.
Järgneval päeval jalutati Hakitika lähedal metsa peal ja käidi Kiwisid vaatamas.
- - -

-- 02 Sept 2014 10:43 --

Pühapäevane teade Kaidult.

Istume laevas. Lahkume lõuna saarelt. Täna saime esimest korda vihma.

Märgade riietega pole midagi teha. Elamistes pole kohta, kus neid kuivada. Ehk ainult kütteseadme ees.
Riided ise ära ei kuiva mitte kuidagi. Kuna magamistoas kütet pole, siis ei lähe mul ka külmetus kuidagi üle.
Huulepulga suurune kurgurohi maksis 57 kohalikku.

Kohalikud inimesed on äärmiselt sõbralikud. Tundmatud naeratavad tänaval, tervitavad ja küsivad, kuidas läheb.
Meie koondise riietus meeldib kõigile väga. Vaatamata 10-tunnistele magamiskatsetele, tuleb keset päeva ikka uni veel peale,
vaatamata isegi sellele, et Allan liigutab autot teepeal üsna tihti 100 või rohkema meetrise seina servale.
Siin need teed ongi lihtsalt sellised. Kui Google ütleb, et 150 km läbimiseks kulub 2 h 40 min, siis tavaliselt kulub rohkem.
Autosid on siiski vähe ja liikluskultuur on äärmiselt kõrge.

Lisaks Kiwi keskuse 2-le kiivile valvas keskus ka angerjaid. Kõige vanem angerjas oli 150 aastane.
Kohalik väärtus on roheline kivi, nefriit, mida kõik turistid armastavad. Kunstniku ettevalmistatud tulemasina suurune
kivi maksab 150 ja rohkem.

Greymouthist käisime korra lõuna poole, et saada treetop walk. Peale seda alustasime matka tagasi põhjapoole mööda Tasmaania mere unustamatut kallast. Iga meelt erutav koht on tee ääres viidaga tähistatud ja seal võib maalilist loodust imetleda kuni täieliku
jäätumiseni. Otsene päikesekiirgus on palav, aga mittepiisav jaheda tuule mõju kompenseerimiseks.

Planeeritud ööbimine Westpordis otsustati asendada palju kaugema Motuekaga, mis tähendas mitme tunnist turnimist pimedatel
serpentiinidel (ehk ongi parem sest pimedas ei näe alla), kuid kokkuvõttes jättis see järgmisel päeval võimaluse külastada
Abel Tasman rahvusparki. Kohe tuleb öelda, et kui eestlane on harjunud auto keset parki jätma, siis Uus-Meremaal
tuleb parki jõudmiseks käia vähemalt 1 tund jala või liikuda veetaksoga. Seis on pragmaatiline: kui ei maksa, siis paremaid
kohti sa lihtsalt ei näe.

Mitsubishi Challenger on üllatavalt hea auto. Diisel, piisavalt võimas, võtab keskelt läbi 10 liitrit sajale.
Suur: kõigil on mugav istuda ja lisaks piisavalt pagasiruumi.

Täna võib öelda, et kogu Uus-Meremaa on jagatud karja aedadeks, isegi siis kui see aed peaks ulatuma paari kilomeetrise mäe tipuni.
Veini istandustes on istikud disainitud nii, et kobarad kasvavad nö otse riiulisse. Vein on poes siiski päris kallis vaatamata sellele, et istandus on otse keldri ja poe kõrval. Ka toit on päris kallis ja palju armastatakse kaua säilivat. Head kohvi ja värsket saikest koos saada pole veel õnnestunud. Friikartulid, neid on niipalju kui jaksad. Poest saab siiski väga head värsket liha ja kala.

Tasman pargis käimine võttis kogu päeva. Tagasi tulles tulid meie laeva ka delfiinid vaatama. Õhtuks tegi Heli kala-krevetiroa ja
Kaidu pakkus sinna juurde kohalikke valgeid veine. Sellega kuulutati taastumisaeg lõppenuks.
Laev kiigub mõnusalt meeter ülesse ja meeter alla. Paari tunni pärast oleme tagasi Wellingoni sadamas ja homme algab ettevalmistumine MM-ks.

Ingrid on külmetusest jagu saanud. Heli hakkab sinna vist veel vajuma ja mina olen jõudnud köhani.
Allan on nagu tank: sööb pitsat ja joob õlut, kõik on korras.

Facebookist tuleb jätkuvaid hüüatusi: ma olen siin, kus teie olete? Ehk saab homme teiste laskuritega juba kohtuda.

Kaidu

-- 02 Sept 2014 11:07 --

Teisipäevane teade Kaidult.

Kella kuuest läheb pimedaks ja kella viiest on linnas enamus ärisid kinni.

Esmaspäev algas püsside koostamisega. Püssid polnud transpordis väga kannatada saanud,
väljaarvatud Kaidu prototüüp, mille küljest oli hulga kruvisid ära kukkunud. Pealelõunaks sai ka Kaidu püss koostatud
ja asendimarkerid kabal seatud. Üks sisekuuskant seadekruvi jäi aga üle ja kohta kuhu see panna, ülesse ei leitud.

Pealelõunal oli meeskonnakoosolek. Püstitati isiklikud ja meeskondlikud ülesanded, määrati käitumisliinid.
Kas meeskondlik võistlus springeritele sünnib või mitte, see pole veel tänaseni selge.

Õhtul saime ühenduse NZAFTA presidendi Adam Welshiga ja leppisime järgmiseks hommikuks kokku kohtumise Brookfieldis,
lootuses saada võimalust testlaskmiseks.
Järgmisel hommikul olime kell 10 kohal. Rada oli näha. Päris huvitav lahendus: kolm ühes. See tähendab, et kolm sama numbriga
erivärvi väravat on üksteise kõrval. Igas nagu ikka 2 märki. Kus võsa vastu tuli ja taheti märki kaugemale panna, siis sinna
lõigati märgi jaoks võssa auk sisse. Kõige kõrgem märk on ilmselt ca 2,5 m kõrgusel. Määravaks kujuneb tuule lugemine.
Tuuletu ilmaga võib võistlus kujuneda tehniliselt isegi igavaks. Kuna tegemist on talve lõpuga, siis märg ja mudane maa
on isegi muruga pargis mitte kõige meeldivam.

Laagris tuli meile üks auto vastu aga ei peatunud. Jäi veidi kaugemal siiski seisma ja sealt tuli meie juurde Alex Magon,
keda me nägime Saksamaal Worlds korraldamisõigust vastu võtmas. Küsisime koha järgi, kus saaks püsse seadistada.
Lubati minna nn mäe otsa. Sinna oli ca 100 m. Mõttelise tulejoone pikkust oli ehk 8 m ja kohal oli juba Tšiili kogu rahvusmeeskond.
Kaugeim märk oli ca 28 m. Üldise arusaamise, et püss kuhugi laseb, kerge trügimisega ju sai. Tunni pärast tundus siiski,
et tegemist on aja mitte eriti mõtteka kulutamisega. Kohal oli ka Roberto Menichelli, kes teadis rääkida, et lõuna-aafriklastel
oli kuskil õnnestunud lasketiir rentida. Kuna telefonilevi laagris puudus, siis ei õnnestud kohapeal täpsemat infot välja uurida.

Lahkudes kohtusime laagri peamaja juures Adam Welshiga. Andsime talle üle Eestist kaasavõetud suveniirid. Kaidut tundis ta siiski
nägu ja nimepidi. Adam tegi meile ekskursiooni radadel.
Radasid ehitavad 2 meest, tema ja üks sõber. Mõned muud mehed olla ka abiks käinud. 150 märgi paigaldamiseks on kulunud 10 päeva.
Testrada oli veel teha.
Nii ongi kolme päeva rajad ühel alal ja näiteks 1. värava kolm erinevat päeva on erinevat värvi väravatena vahetult üksteise kõrval.
Kõik märgid on tasuta saadud Gamo sead.

Allan oli netist leidnud ühe lasketiiru aadressi ja sinna me suundusimegi. Lõppes aga nii, et saime tunnikese lasta armee 50 m tiirus,
mis oli leitud lasketiiru kõrval. Heli, Ingrid ja Allan jäid oma püssidega rahule. Ka väga omapärasest tuulest sai mingi ülevaate.
Päev kujunes nii väsitavaks, et mehed jäid tagasi jõudes ja õhtusööki oodates tugitoolis magama.

Homme hommikul sõidame laagrisse kell 8, et aru saada, kuidas püssid ja laskurid madala temperatuuri ja suure niiskusega toime tulevad.

Kaidu

-- 02 Sept 2014 16:17 --

Pildid:
Baby seal in Oahu
EE tiim Wellingtonis
Geiser Roturoa hotelli taga
Wellingtoni sõit
Lady Knox geiser
Huka kosk
Prawn Park
Taupo kuumavee allikad
Brookfield camp
Treetop trail
Wellington <> Picton
Cloudy Bay
Greymouth
East coast
150 a angerjas
Tasmaania meri
Abel Tasman park
Pannkoogi Mäed
Võistlusplats

-- 03 Sept 2014 09:11 --

5 minutit tagasi saabus teade Kaidult:

Tere,

sõitsime umbes 8.15 välja. Taevas oli üleni sompus, mäed uduga kaetud. Päris jahe: 7-8 kraadi.
Laager oli juba rahvast täis. Nohistasime vaikselt oma salajase testala poole.
Mõõtsime püsside kiiruseid. Ingrid ja Allan jäid rahule. Helil püssil hüppis kiirus 240 – 247 vahel, mis teda veidi ehmatas.
Kaidu püssil oli kiirus 225 – 232 vahel.
Oli täielikult tuulevaikne ja mugav ballistikat kontrollida. Saime ehk paarkümmend pauku teha kui üks tüüp tuli ja teatas, et me oleme naabermäe jaoks turvaprobleemi tekitanud. Hakkasime siis pakkima.
Kaidu otsustas oma püssil veel kruvisid pingutada ja suutis ära murda põlvetoe peakruvi nii, et kogu tugi laiali lagunes.

Laagris leidsime Adami Nataliga vestlemas. Palusime abi. Adam andis meile Speedy, teise rajaehitaja, kes viis meid kohalikku rauapoodi.
See oli põnev koht, kus peale uute kruvide karpide, leidus ka karpe kuhu oli igat sodi kokku kallatud. Ingridiga leidsime osad, millest sai uue kinnituse kokku lõigata. Müüja viis meid taha ruumi, kus kruustangide vahel lõikasime keermestatud toru parajaks ja saimegi uue kinnituse.
Kogu äri läks 10 kohalikku maksma. Uskumatu lahkus.
Viisime Speedy laagrisse tagasi ja sõitsime majutuskohta. Kaidu seadistas pimedani püssi ja kontrollis asendeid.
Naised suutsid vahepeal sushi restoranist süüa tuua. Päev lõppeski uskumatult hea ja värske sushiga.

Homme on ametlik testpäev. Üritame jälle varakult liikuma saada.

-- 03 Sept 2014 10:13 --

Värskemad pildid:
Udune hommik
Sõit Brookfieldisse
Wellingtoni hommik
Kolm-ühes väravad
150 x Gamo 'rotti'
Salajane testala
Rott põõsas
Otselask
Kõrgelennuline rott

-- 05 Sept 2014 07:48 --

Võistlused on alanud.
Teade Allan Lindmanilt.

Eile hakkas lõpuks pihta. Testlaskmisega. Testlaskmise ala on täpselt nii suur, et meie limiteeritud seltskond sinna korraga ära ei mahu. Testmärkide alusteks on tühjad Gamo sihtmärkide karbid, mis on huupi üle platsi laiali visatud. Märklehed on seeriast "ei kannata kriitikat". Osadel märklehtedel on kaugus jardides, osadel meetrites, ning enamus üldse ilma mingi kauguseta. Kaugeim märk on üle 55 meetri, lähim 6 meetri peal. Ükski märk oma pealekirjutatud kaugusel ei asu. Eile, esimese tunniga, olid kõik lehed sõelaks lastud. Palve peale uued lehed panna, vastati korraldajate poolt, et pole ette nähtud.
Täna oli proovilaskmiseks lähimad lehed enne võistlust ära vahetatud, aga kaugemad, üle 40 m märgid endiselt eilsed sõelapõhjad.

Eile õhtul oli ka pidulik avabankett. Kütmata kuuris, kuhu mõned lauad ja toolid visatud. Söögiks üks suitsutatud seakints (ise pidid endale lõikuma), roheline salat, küpsised, veidi juustu, viinamarju, ja burgersaiad. Kõik selle pidi ära mahutama peopesasuurusele plasttaldrikule. Mis ei olnud aga suurim probleem. Milleks oli asjaolu, et nugade ja kahvlite puudumisel tuli süüa näppudega. Tunni aja jooksul oli viimanegi laskur kuurist kadunud.

Täna oli esimene võistluspäev. Kuna sihtmärkideks olid Gamo sead, siis võite ette kujutada, mis järgnes. Ei, te tegelikult ikka ei suuda seda ette kujutada. Peale esimest lasku tuli jadamisi vilesid ülesjäänud märkide tõttu. Mõne aja pärast tulemused nulliti ning asi hakkas otsast peale. Et kohe peale esimesi laske jälle katkeda. Siis pandi rada 2 tunniks kinni. Siis avati jälle. Et kohe jälle kinni panna. Et kahe tunni pärast teatada võistluspäeva lõppemisest. Mina sain teha täna 8 lasku. 3 märgi pihta ja 5 maha. Ühtegi märki maha ei saanud, aga silmad sai kirja, kuna tabamused olid lusikal näha.

Homne plaan: kell 8 testlaskmine, kell 9 alustame sealt, kus täna pooleli jäi. Siis lõunasöök ja seejärel homsed 50 märki. Ehk minul kokku 99 märki. Ehkki ma sügavalt kahtlen kogu ürituse õnnestumises. Ei õnnestu neil Gamo märkide tööle saamine.

Ja lihtsalt ääremärkusena, et mitte kuskilt võistluspaigalt ei leia päevakava, muust infost rääkimata. Ning kahtlen, kas ma üldse kehvemini organiseeritud üritust kunagi näinud olengi.

Terv. Allan
Kui homme õhtuks elus olen, üritan valgustada uusi kohalikke tegemisi.

-- 05 Sept 2014 08:02 --

Tulemused:
http://nzftworlds2014.co.nz/wordpress/?page_id=71

- kõigil nullid, kuna tehti paar pauku ainult.

Täielik fiasko - ikka kogu raha eest!
No loodame, et viimasel võistluspäeval ei pea 150 pauku tegema

Tundub, et kõigil on väga järsust jahutusest tervised läbi. Talve-suve üleminek võtab aega. Antud juhul astusid kõik lennukist lihtsalt välja talve kätte...

Teade Kaidult:

Päev 0

Mingile põhjusel jäi varajane minek veidi hiljaks. Teel avastasime mingi imeliku nihelemise eelolevas bussis. Lehvitasime lõuna-aafriklastele vastu. Meie autol olid Eesti lipud, nende Hyundai bussid olid ilma lippudeta.
Testalal enam vaba ruumi polnud. Kaua siiski ootama ei pidanud. Peale koha saamist oli probleem 35 m nullmärgi leidmisega, sest kohalikud erilisest korraldamisest lugu ei pea. Prototüübi katsetamine eriti lõbusalt ei läinud. Siin ja peakruvi tulid lahti. Siis hakkab kõik ujuma ja kaotad täpilistel lehtedel jälje täielikult. Teisalt kõik tulevad ja küsivad. Pildistavad
ja tahavad ka. Jutustamisega nulli paika rääkida ei õnnestunud. Ebakindel tunne sisse jäigi.
Testala suleti ja briifing algas. Muidu demokraatlikus keskkonnas rõhutati jällegi turvalisuse jälgimist väga tugevalt. Buffee laud nägi uhke välja, kuid reaalsuses kujunes see siiski lihaviiluks kukli vahel. Samas sai ise maasikaid šokolaadiga katta. Kõhu sai peaaegu täis. Kell kaheksa õhtul sai külmas toas lõpuks elektrimadratsi peale külili. Väsimus murdis silmapilkselt.

Päev 1

Pakkisime varustuse ca 7.50 autosse.
September on ja lapsed käivad koolis. Vanemad poisid käivad valge triiksärgi ja lipsuga. Särk on püksist väljas, lühikeste hallide pükside peal.

Jõudsime 8.17 testalani. Peale ei saanud, sest ala pidi avatama alles 8.30. Kord peab majas olema.
Tulejoonele 70 laskurit korraga ei mahtunud. Paarkümmend pidi ootama. Pabermärgid, mis olid tühjade Gamo märkide karpide küljes, olid enamuses vahetamata.
Mõned 5-6 m märgid olid siiski värsked. Plekist rotid olid sama täpilised nagu eelmiselgi päeval.
Kui nulli kontrollimise sai kuidagi ära teha, siis 50 m peal polnud midagi teha, aru nagunii ei saa kuhu läheb. See eest oli piisavalt puhast ruumi 15 ja 20 m märkidel.

Briifing oli lühike: safety. Lets have a fun!
Tulemuskaardi saamiseks pidi tuppa minema, seinalt avavärava vaatama ja siis laualt omale sobiva kaardi valima. Kes hiljaks jäi see ilma jäi.

Ja siis see ilus päev algas. Lasksin 2 esimest mööda, oluliselt ülesse ja kõik oli korras. Need tüübid, kes pihta lasksid, hakkasid aga kohe karjuma. Tabasin, aga ei kukkunud. Marshal!!! Kohtunik tuli. Vaatas tabamusjälgesid, toksas näpuga märki, see kukkus, kehitas õlgu. Vihma hakkas sadama. Alguses vaikselt, siis tugevamini. Tuul tõusis. Rada pandi jälle kinni. Lubati kõik märgid (150) üle vaadata. Siis avati, siis suleti, siis avati… Kohtunikel raadioid polnud ja kiiret ka mitte. Sõnum saadeti ATW-ga. Kella 2 paiku alustasin laskmist juba järgmises väravas. Püsti värav. Mõõtsin kaugused, laadisin. Tuli seis! Lõplikult. Lasksin kuuli maasse. 4 tunniga 2 pauku. Erakordne saavutus.
Kolm ühes rajakorralduses on üks võimas moment. Üks märk tõrgub. Tuli seis. Kõigil kolmel rajavärvil korraga! Lahe. Isegi väga lahe. Vähemast lubati, et vedrukatele tuleb meeskondlik võistlus. Viis meeskonda, kahe laskuri tulemused lähevad arvesse.

Ootasime veel üle tunni. Siis lubati, et alustame teist päeva kell 9, sealt kuhu pooleli jäi. Peale pausi lastakse veel 50 märki. Mul tuleb siis lasta 98 märki. Füüsiliselt on see üle minu limiidi. Tehniliselt lubati kõikidele märkidele õige kalle anda, et nad toimiks. Kahtlen. Ajaliselt usutakse, et 50 märki lastakse 3 tunniga. 100 seega koos pausiga võiks olla kell 4 valmis. Olen nõus oma võistlusmütsi sööma, kui see nii juhtub. Pilves ilmaga ei näe 16.30 metsas enam midagi. Ja seda me suuretõenäosusega homme testime.
Vastu igasuguseid reegleid otsustasime suhteid soojendada Mr Sakega. Hirm on. Mitu Lõuna-Aafrika tiimi liiget köhivad raskelt. Andy Kays oli 3 päeva voodis ja oli täna veel hääletu. Ka tänane päev ei saanud mööduda jälgi jätmata.
Homne maraton 100 märgiga 15 kraadise ilmaga? Väga tugev tervis peab olema, et NZ MM-l rivis püsida.

-- 05 Sept 2014 12:41 --

Pildid:
2 bussi LõunaAfriklastega
Briifing
RajaTiimid
Rajakaardid
Tiim ZA
Nullimine
Korraldajad
Welcode jutt - turva ja allkirjad
Welcome õhtusöök

-- 06 Sept 2014 12:53 --

Teade Kaidult.

Tere,

kell 17.30 anti süüa.
Minu müts jäi söömata. Oli hea võimalus süüa kanakoibasid ja lillkapsast, juua lahustuvat kohvi ja hammustada õunakooki, mis oli meie meekoogi moodi pruun.

Hommikul välja minnes oli sadu, tihe, peenike sadu ja 9 kraadi sooja. Ironman competition. Laskmisjaki alla toppisin fliisi. Testalal ootasime paar minutit ja siis oli võimalik ca 10 pauku teha. Kohe pidi eilne päev algama. Testalal kõik klappis. Võistlus algas ja 10 nulli tuli järjest. Ikka, alla, tõstad, alla, tõstad, jälle alla. Kui 8 m märgi mööda lasksin, loomulikult alla, siis sai mõõt täis. Uurisin püssi, polnudki midagi erilist, peakruvi oli ennast lahti keeranud. Keerasin kruvi kinni ja siis tuli 10 tabamust järjest. Vihmakeebis ja optikakaitsega laskmine isegi õnnestus. Vihmaga laskmisel on eelis, näeb kui palju tuult on. Tugevam sadu asendus varsti peene vihmaga ja see uduvihmaga. Tuju läks paremaks. Veidi aja pärast olid istumiskohad siiski päris mudased ja riided loomulikult ka.
Kohalikel ei ole mingi probleem paljas või kindas käsi püsti tõusmiseks mudase maa peale toetada. Lühikeste pükstega kohtunikku vaadates hakkasid mul hambad valutama. Aju tõrkus.

Märke oli kell üheni öösel remonditud, testitud ja värvitud. Tõrkeid praktiliselt enam ei olnud. Mitmed korraldajad olid laskurist kohtunikuks ülendatud ja raadioga varustatud. Võistlus oli päris sujuv. Ca kella poole kaheks oli 50 märki lastud. Jäi aega hambad kuiva saia sisse lüüa ja tualetis käia. Roberto Menichellil oli oma maja. Tema lahkel kutsel põikasin läbi ja sain 10 voodiga toas korra pikali olla.
Umbes kell 2 algas teine 50 märki. Endiselt udutas. Kõvemast materjalist tegijad viskasid vihmakaitsed maha. Kuna laskmisjope kuivatamine oli küsitav, siis mina ei riskinud. Püssikott oli läbi vettinud ja istumispadi raskeks muutunud. Püsti laskmine käis juba üle jõu. Tasakaalustasin seda põlvelt laskmisega. Kõik mis oli, kõik kukkus. Tuulekamad kohad käisid samuti üle jõu. 225 kiirusega ei oska kompenseerida. Õppisin seda mitu väravat kuni jõudsin kompenseerimispoolele välja. 5 cm välja viimine tundus tükati normaalne. Keha hakkas kustuma. 40 m märgi teravustamine oli juba liiast ja umbes 16.30 löödigi rada kinni. 15 väravat oli läbitud. Koperdasin laagrisse tagasi. Mütsi jäi pähe nagu ma lootsin. Ehk oleks siiski olnud meeldivam mütsi süüa, sest homme algab see tants jälle vihma ja 9 kraadiga hommikuga pihta. Ainult 70 märki. Lihtne ju. 100 märki päevaga on palju vingem. Nii vinge, et Andy Kaysil oli päeva lõpus püsti tõusmisega suuri raskusi. Lühikesepüksi mehed sellest nagunii aru ei saa.
Tõeline FUN. Ükskord elus.

Brian Samson ütles, et oli 41 lasknud ja keegi olla veel. Kahtlustas Heli. Heli oli siiski ca 34 peal. Ingrid hankis 35.
Kell on 8 õhtul, Heli magab. Ingrid aevastab ja pakib homseid asju. Äratus on 6.15.

Kaidu

-- 06 Sept 2014 12:56 --

Teade Allanilt.

Tere.

Esimene päev tehtud ja 15 väravat teisest päevast samuti. Homme on 10 väravat tänast päeva ja terve homne päev. Täna ei jõudnud pimeduse tõttu lõpetada.
Rada väga raske ei ole, vaid tuulega tuleb ettevaatlik olla. Keerutab igatpidi. Huvitav on see, et kui all linnas oli hommikul paras torm, siis võistluspaik on mägedes väikeses orus ja tuul hommikul praktiliselt puudus. Küll aga sadas päev läbi kohalikku (seene)vihma ja kogu varustus on parajalt sopane.

Kohalikud olid suutnud öösel märkidega imet teha ja rada vilistati kinni minu sektoris vaid alla 10 korra. Mis on üldist taset arvestades hea tulemus.
Esimese päeva (ehk täna hommikused) tulemused teada ei ole. Niipalju jõudsime uurida, et inglasel Brian Samsonil (oli vist selline nimi) 41 silma. Sama tulemus oli ka ühel tšiili kutil. Jutt käib siis vedrukatest. Meie tiim: Ingrid 35, Heli 34, Allan 31 ja Kaidu 28.

Homme samaks ajaks on lõpptulemused teada. Eks siis kirjutangi.

Terv. Allan

-- 07 Sept 2014 20:09 --

Olen liialt pikalt sõnumeid oodanud.

Eesti naised - Heli 1. ja Ingrid 2.
Palju õnne!

Eesti on meeskondliku vedru maailmamameister!
Õnnitlused!

Mehed - Allan on 9. ja Kaidu 12.
Väga hästi!

Tulemused:
http://nzftworlds2014.co.nz/wordpress/?page_id=71
(Meeskondlikud veel puudu)